Meie Tai: Bangkok/Pattaya/Koh Chang 2019

#Droon, #Drooniklõpsud, #KohChang, #Pattaya, #Reisiblogi, #Tai -

Meie Tai: Bangkok/Pattaya/Koh Chang 2019

Meie esimesest Tai reisist võis järeldada, et me ei sooviks kunagi enam Taisse minna, sest tundus, et see on ülepaisutatud turistikas, kuid vaatamata sellele oleme taaskord siin. Kui me täpselt aasta aega tagasi, veebruar 2018, Tais Phuketi saare tuuril olime, ütles tuuri läbiviijast naisterahvas, et Tai on selline maa, kuhu sa soovid alati tagasi tulla, siin on miski, mis jääb kripeldama. Alguses ma ei võtnud tema sõnu tõsiselt, kuid nüüd, olles siin teist korda saan aru, et tal oli õigus - Tai on riik, mis jääb kripeldama ja mida on jälle ja jälle lahe avastada.

See kord lendasime läbi Moskva Aeroflotiga. Lend Tallinnast Moskvasse kestis 1h ja 20 minutit ning oli väga meeldiv. Lennuk oli mugav ning isegi tasuta snäkikotike anti, mis leevendas söögiisu. Kuid lend Moskvast Bangkoki ei olnud ootuspärane. Valisime meelega lühikese ooteajaga lennukivahetuse, kuid ei arvestanud, et Moskvasse tulles tuleb uuesti passikontroll läbida ja see võttis omajagu aega. Kui passikontroll läbitud tuli veel uuesti tehe Security Check, millest mina küll aru ei saanud, milleks see täpsemalt vajalik oli, sest käisime aparaadist küll läbi, aga naised seal vaid jutustasid ega pööranud tähelepanud, kes läbi turvaväravate tuli. Security Check järjekorras seistes tekkis küll korraks tunne, et kas jõuame ikka lennule, lennu ooteaeg oli umbes 1,5h, kuid õnneks jõudsime napilt 15 minutit enne pardale pääsu. Kõik tundus olevat nii plaanipärane, et jess nii ruttu olemegi juba Bangkoki lennukil ja sõidame soojusesse, kuid nii see kahjuks ei olnud. Lennukisse jõudes oli meil valitud juba paremad kohad ja sättisime end mugavalt sisse, panime silmaklapid ette, et koheselt see ligi 8 tundi kestev lend maha magada. Aga kui ma 1,5h möödudes silmad avasin, avastasin, et oleme ikka Moskva lennujaamas. Juhtunud oli see, et lennukil oli rike ning pidime lennujaama tagasi minema ning veel 2h uut lennukit ootama. See ei tundunudki alguses nii hull, aga kuna aeg venis 5 tunnini, siis tekkis küll tunne, et nüüd aitab, palun, soovin vaid minna sooja. Teine lennuk, millega lõpuks Bangkokis maandusime oli vana, ekraan ei töödanud jne. Kõige parem oli selle juures vaid see, et me saime õnneks kahe koha asemel kolm ning nautisime 8h mõnusalt üksteise kaisus põõnates.

Bangkoki jõudsime öösel ning võtsime kohe lennujaama eest takso 1800 bahti hotellini. Sõit kestis veidi rohkem kui 1,5h. Vahepeal tegi meie taksojuht peatuse sooviga vitamiini võtta, kuid me ei tea, mis asju ta tegelikult ajamas käis. Hotelli jõudsime kell 4 öösel ning lisaks 1800 bahtile soovis ta veel tippi ka saada. Hotellis check-in tehes sooviti 500 bahti deposiiti ka, millega me polnud üldse arvestanud. Õnneks saime check-out-il ilusti deposiidi tagasi. See siis olevat võtme kaotuse eest. Esimese hommikusöögi magasime hotellis rõõmsasti maha, kuna väsimus oli suur ja jõudsime ju alles 4 öösel, olime olnud üleval ja maganud, üleval ja maganud. Korralikult oli vaja end välja puhata. Ärkasime alles 12 ajal päeval koristaja nagistamise peale. Pattaya Beach rand oli kuulujuttude järgi räpane, me küll seal päikest ei võtnud kordagi, aga räpane see küll ei olnud. Jah, ujumine seal tundus pigem mittesoovitav, kuna ümberringi olid vaid kaatrid. Pattaya Beachil oli eraldatud pisike ala, kus sai ujuda, kuid siiski meie sinna ujuma ei kippunud. Pattaya Beachi ja Walking Street lähedal meie elamine asus ning see oli väga mugav piirkond, kuna kõik olid käe ja jala ulatuses. Välja astudes oli koheselt nii vasakule kui ka paremale minnes söögikohti, tänavatoiduputkasi ja muid pakkujaid täis. Igal pool olid enam-vähem samad hinnad, aga kes soovib ikka kõike väga soodsalt saada, tuleb veidi ringi käia ning leida omale sobivate hindadega pood. Üks meie lemmikutest müüs näiteks 5 seepi 100 bahtiga, 10 riidest näomaski 150 bahtiga jne. Shoppamist on seal palju ja igasugu träni müüakse iga nurga peal.

 

Teisel päeval käisime DongTan Beachis, mis oli veidi rahulikum ja pidi ka puhtam olema, aga siiki ka ülerahvastatud. Istusime 10 bahtise bussi peale ja sõitsime sinna ja tagasi 10 minutit. Tagasi tulles tuli ainult arvestada, et pidi maha minema hotelli tagant, sest muidu sõitis ei tea kuhu suunda. Samal õhtul läksime ka Walking Streetile, mis on Pattaya kuulus peotänav. Minu arvamus oli Walking Streetist suurem, kuid see oli üsna räpane ja igale poole sisse minnes sooviti, et ostaks ühe joogi. Mojito maksis näiteks 230 bahti. Ega me seal väljas rohkem ei dringitanudki, kuna ükski baar polnud meie jaoks piisavalt hea, et sinna kauemaks jääda. Järgmisel päeval võtsime lebomalt, puhkasime end välja ja käisime ühes Pattaya templis, õhtul võtsime jõu kokku ning tegime jõusaalis trenni, et veidigi end toonuses hoida, kuna siinne toit on vahepeal väga rasvane. Näiteks tänava peal õlis praetud kanatiivad. Üks päev oli meil täielik kultuuripäev. Võtsime takso 300 bahtiga ning sõitsime puutemplisse. Sissepääs sinna oli 500 bahti ja igati väärt, kuna oli väga põnev vaadata, kuidas on nad kõik selle enda kätega valmis ehitanud. Lisaks sain ka ise proovida puutükil kujundi välja toksimist, väga aeganõudev töö ning käsi hakkas lõpuks valutama. Peale puutempli külastust käisime Big Buddha juures ja Pattaya View Pointil. Otsustasime sinna jala minna ja see retk oli ränk, kuna pidi 90 kraadisest mäest ülesse tatsama. Viimasel päeval käisime Pattaya lähedal Koh Larn saarel, sõit sinna maksis 30 bahti ning tagasi sama palju. Sõit kestis umbes 40 minutit lahtise väiksemat sorti paadiga, mis jubedalt õõtsutas. Väljumised on pea iga 1 tunni tagant ning neid saab internetist järgi vaadata. Piletisüsteem puudus, andsid vaid 30 bahti enne laevale minekut kellegi kätte. Koh Larn on muidu ilus saar ja seal võiks isegi käia 2 päeva järjest või võtta ööbimise, sest avastamist seal oleks. Kahjuks meil oli aega nii vähe, et päevitasime ja olime vaid turistirannas, kuhu ka praam viib. Tol päeval liialdasime ka päikesega ja õhtuks olime tulipunased. Rannatoolid sai terveks päevaks 50 bahti tool, meie istusime vaid 2 tundi, sest rohkem lihtsalt ei suutnud. Kella 16.00st oli saar juba üsna tühi. Pattayas olime kokku 5 tervet päeva ja sellest täiesti piisas esialgu, sest pidev sagimine väsitab ära. Tegevusi, mida seal teha on veelgi ja etteplaneeritud tegevusi me väga palju ei teinudki, sest ajast jäi puudu.

Suurema osa reisist veedsime Koh Chang saarel. Võtsime Pattayal hotellist trasfeeri, mis sõitis mööda käänulisi ja ebatasaseid teid 750 bahtiga nägu saarele meie hotelli kokku 7 tundi. Hiljem kuulsime kohalikelt, et autojuhid teenivad endale niimoodi taskuraha, et väldivad kiirteedel sõitmist. Kiirteedel on teemaksud, mille pealt nad kokku hoiavad ja sellepärast sõit ka nii kaua kestis. Hotelli jõudes oli kõik pikk sõit koheselt meelest läinud, sest siin oli võrratult ilus. Meie hotell asus Kay Bae piirkonnas ja seda ka soovitan, kuna rand oli puhas ja ilus. Suurema osa veetsimegi just selles rannas. Esimene kord kui Kay Bae randa minema hakkasime läksime mööda autoteed, mis oli väga pingutusterohke, kuna teed on seal kõik väga käänulised ja üles-alla. Hiljem mõistsime, et igast hotellist sai tegelikult randa palju kiiremini ja mugavamalt. Teisel päeval otsustasime näha ka teist randa, White Sand Beach. Kuid meile see ei meeldinud, kuna oli räpasem ja ülerahvastatud. See asus meie piirkonnast 10 minutilise taksosõidu kaugusel. Taksosõit maksis 100 bahti nägu. Poes käies avastasime, et White Sand Beachis olid hinnad veidi kõrgemad kui Kay Bae Beachil, kuid mitte oluliselt. Ühel õhtul käisime Lonely Beachil, mis asus meie piirkonnast 3 km ning seal toimus kogu saare pidu. Seal oli terve tänav baare täis. Populaarsemad kohalike sõnul on Himmel Bar ning Cancun Bar. Viimane on avatud südaööni, kuid Himmel Bar hommikutundideni. Kokteili hinnad olid väga soodsad. Näiteks ämber alkoholi maksis 200 bahti, kuid arvestama peab, et ämbrid on jube kanged. Alkoholiga nad ei koonerda. Taksosõit Lonely Beachile maksis 150 bahti nägu ja tagasi 200 bahti nägu. Nimelt on neil selline süsteem, et mida hilisemaks ja pimedamaks aeg läheb, seda kallimaks lähevad taksohinnad. Koju ju peab saama, sest pimedas džunglis keegi naljalt autoteel ei kõnni. Mõtlesime pidevalt rolleri rendist, kuid siiski nähes õnnetusi ning sidemes inimesi, otsustasime seekord seda mitte võtta. Rolleri hinnad olid vahemikus 200-500 bahti, olenes siis margist ja välimusest. Kuid siiski ei soovitaks kõige odavamat võtta, sest osad kohad pakkusid ikka väga logusid rollereid soodsa hinna eest. Kui roller tee peal ära laguneb, siis rolleri rentija on nii või naa süüdi ja lõpuks läheb see palju kallimaks maksma. Ühel õhtul soovisime minna Kay Bae View Pointi, et näha päikeseloojangut. Mõtlesime vaeva vähendada ning minna läbi ranna ja siis ühest hotellist ülesse mäkke. Mägi, millest ülesse autotee peale kõndisime oli väga ränk. Juuksed ja keha olid hetkega läbimärjad. Jõudes autoteele avastasime läbi Google Maps vaadates, et ups, olime kõndinud pea 1 km View Pointist eemale. Seega tuli meil võtta siiski ette see retk mööda autoteed, et View Pointile kõndida. Alguses tundus see hirmutav, sest seal puuduvad kõnniteed ning autotee on ka üsna kitsas ning liiklus tihe. Paljud taksod piibitasid ja jäid seisma, aga me ei andnud alla ja kõndisime vapralt edasi. See on lahe mälestus, kuna me terve tee selles džunglis naersime, et oleme tugevad eestlased ja meile meeldib kõndida. Nägime ka ahve, kes meiega kaasas mööda puid hüppasid. Selle tõttu oli ka samm kiirem, sest kunagi ei tea, millal nad pähe hüpata võivad, siiski džungel. Lõpuks jõudsime View Pointile, siis olime veidi pettunud, sest me olime ise palju kõrgemal ilusamat vaadet näinud ja seda ainult tänu sellele, et me mööda kõndisime. Aga õnneks jõudsime siiski päikeseloojanguks ja see oli ilus vaatepilt.

Ühel päeval käisime vaatamas Khlong Phlu Waterfalli. Sinna sissepääs oli 200 bahti ning tuli kõndida läbi džungli alla 1 km, et sinna jõuda. Tee peal nägime vaid sisalikke, õnneks mitte teisi loomi. Mina kartsin usse, aga neid ma õnneks oma teel ei kohanud. Kosk oli väga ilus ning seal sai ka ujuda. Mina ujuma ei läinud, kuna kartsin kalu. Neid oli seal tohutult palju. Lisaks oli seal väga mägine ning me polnud selleks ette valmistanud ja kaasas olid vaid plätud, millega oli ebamugav ronida. Vett igatahes sealt kosest alla tuli märtsi kuus. Koh Changil on kindlasti veel avastamist, näiteks ka teisi saari, kuhu kahjuks meie ei jõudnudki.

Koh Changilt suundusime otse minivaniga Bangkoki, sõit kestis 8h ehk saime jälle üle, sest autojuht vältis kiirteid. Sõit maksis 600 bahti nägu. Ei tea miks, aga neil on niimoodi, et minnes on alati kallim kui tulles. Õnneks teevad nad ka peatusi, et vahepeal saad end sirutada või midagi näksata. Lennujaama jõudes tahtsime võtta Grab äpiga takso, mis hotellini viiks, kuid ükski taksojuht ei jõudnud meieni, kes oli ummikus, kes üldse ei vastanud jne. Lõpuks mõtlesime, et lähme korraks välja taksoparki ja küsime, mis hinnaga nad viiksid. Üldjuhul lennujaamast taksot võtta on väga kallis. Mingi mees juba lehvitas ja kutsus meid enda juurde. Ütles, et 400 bahti ja viib ära. Kuigi need on Taxi Meter taksod, aga nad ei taha oma taksomeetrit käima panna, sest nii pole võimalik turisti tüssata. Olime väsinud ja leppisime hinnaga. Hotell asus lennujaama piirkonnas, 9 minutilise autosõidu kaugusel. Kuid tuli välja, et meie taksojuht ei oska sõnagi inglise keelt ja ta ei teadnud üldse, kuhu me lähme. Lisaks sellele sügas ta end vahet pidamata ja mõtlesime, et kui siiamaani oleme olnud haigustest priid, siis nüüd saame küll mingi pisiku. Nii me tiksusime temaga tund aega ning sõitsime ei tea kuhu, üritades talle selgitada, kuhu me minema peame, ei osanud ta muud vastata kui okei okei okei. Võtsin mingi hetk google mapsi lahti ning hakkasin teda õpetama, kuhu peab sõitma. Kohale me temaga ei jõudnudki. Lõpuks lihtsalt lasime panna meid maha mingil tänaval, et siis jala edasi minna. Kell oli juba 21.00 ja olime kurnatud. Andsime talle 220 bahti, sest me lihtsalt ei olnud nõus talle rohkem andma. Ta muidugi polnud sellega nõus ja ähvardas politseiga, aga lõpuks pani ikka pauguga ukse kinni ja sõitis minema. Nii me olime kuskil Bangkokis ja kui küsisime tankla töötaja, teiste taksojuhtide käest, et kus asub meie hotell, kehitasid kõik õlgu. Aga õnneks meeskonna tööna jõudsime hotelli, see oli vaid 200 meetri kaugusel, kus taksojuht meid maha pani. Aga sellega ei piirdunud meie seiklus. Meie pidime ööbima seal 2 ööd, et siis kodupoole tulema hakata. Aga juhtus nii, et päev enne lendu teatati, et meie lend Moskva-Tallinn on tühistatud. Kuna meil oli trasfeer juba tellitud ning me tahtsime siiski koju saada õigel ajal, läksime lennujaama, kuid asjatult. Saime lisapäeva Bangkokis. See oli põnev, sest peale meie oli veel teisi eestlasi ning vähemalt polnud meil igav ning kõik söögikorrad olid hinnas. Lend kestis Bangkokist Moskvase ligi 11h, sest ei saanud läbi Pakistani õhuruumi lennata, seda seetõttu, et Pakistani ja India vahel oli konflikt. Aga vähemalt jõudsime õnnelikult koju ja iga seiklus on omamoodi tore. Haigestumist ette ei tulnud, kuigi sõime Koh Changil ka räpastes kohtades. Võtsime 1 nädal enne probiootikume ja 1 nädal kohapeal ja võtsime terve reisi vältel astaksantiini. Lisaks desinfitseerisime käsi pidevalt.

 

 

 


Leave a comment